Sm Breznev ja klaasrakett

väike Peeter oli alati unistanud kosmonaudiks saamisest,
ilmselt sellepärast et tema vanaisa,Juri,oli vana
raketideatur ise,töötas Baikonuril koos Koroljovi ja
Tereškovaga.Nii oligi vanaisa alati rääkinud Peetrile
sellest,mis toimus seal baasis,kuidas pidevalt startisid
raketid taeva poole ja millised nägid välja öised stardid.
Aga ükskord külastas polügoni ka kõigile suureks eeskujuks
olnud,seltsimees Breznev,kes huvitus samuti,nagu ka väike
Peeter,suurtest rakettidest,et kuidas nad toimivad ja kes
nendega sõidavad.Breznevi külaskäik oli olnud suureks auks
nendele,kes päevad läbi pidid töötama kõledal polügonil.
Kuid Peetrit ei hirmutanud kõledad Vene stepid ja lõhkevad
raketid.Ta mängis iga päev oma raketimudelitest pulbitsevas
toas,ainult siis mitte kui sõideti vanaemale pihkvasse külla,
kuid siiski oli Peetril mõni mudelitest kaasas,millega ta
mööda rongiakent ringi tiirutas,ise lauldes,viisteist magamata
ööd...
Peeter käis juba koolis,Moskvas nimelt.Tema koolis oli palju
endiste vene kindralite ja polkovnikute poegi ning tütreid.
Õppimisega Peetril probleeme ei olnud,tal olid kõik viied,
ainult joonistamine oli tal neli,sest ta joonistas ainult
lennukeid ja rakette.ta oli väga sihikindel ja mõte saada
kosmonaudiks oli enam kui kindel....
....aeg möödus Peeter hakkas juba keskkooli lõpetama,ta oli
endislt väga eeskujulik õpilane,sai veel kiituskirjagi.VAnemad
olid tema üle uhked,et poiss nii tubli on olnud.
polnud kahtlustki kuhu poiss edasi õppima läheb-Moskva kõrgemasse
sõjakooli,kosmonautikat,see oli Peetri elu unistus,et lõppude
lõpuks saab ta päris kosmonaudiks.
Kuna kool asus tegelikult Moskvast natukene eemal,siis pidi
Peeter elama hakkama koolikasvandike ühiselamus,kus esialgu
olid tema jaoks kõik võõras rahvas,kuid teda see ei heidutanud.
Ta oli hea suhtleja,kohe tekkisid ka esimesed sõbrad,kellega
hakati tihedamini läbi käima.
Kuna Peeter oli olnud väga korralik,siis ta polnud käinud ka
vene küladiskodel,sinna ta sõbrad ükskord tõidki,Peetrile
selline tümps ja lärm ei meeldinud,ta tajtis ära minna,aga
sõbrad olid vahepeal,kusagilt välja toonud,suure nõu koduveiniga,
anti siis seda peetrilegi.Alguses ta küll ei tahtnud,aga lõpuks
ikkagi nõustus.Peeter polnud ju alkoholi kah varem tarbinud,nii
tal oligi alguses natukene vastik ja põlved värisesid,aga hiljem
kui vein mõjuma hakkas,tahtis ta aina juurde ja juurde.Ja nii
see pidu lõppeski,sõbrad vedasi oksendava Peetri Ühikatuppa.
Aeg läks mööda,Peeter hakkas tihedamini pidudel käima,sõbrad
pakkusid muidugi ka rohkem alkoholi,tulid juba viinaga ja Peetrist
sai pea et kõige kõvem võtumees.Aga see ei jäänud märkamata,kooli
kindralist direktoril,kes ka vahest pidudel käis.Direktor hakkas
huvi tundma Peetri õppeedukuse kohta ja kes on ta vanemad ja kust
tulnud,nähes,et Peetril on õppimisega lood halvasti,hoiatas ta
teda,et võib katkestada Peetri õppingud.
Peeter suutis end mõneks kuuks kokku võtta,kuid siis peod jätkusid
ja joomingid muutusid hullemaks ja karmil direktoril ei jäänudki
muud üle kui Peeter õppimisest vabastada.
PS! Peeter töötab hetkel Moskva metroos.


Head ööd lapsed!