Kas teate mis tunne on olla vanemuise laval, kui samal ajal on saal puupüsti rahvast täis ja nad plaksutavad püstiseistest just oma koorile. See on ikka midagi nii meeletut,et raske kirjeldadagi. Süda taob see ja tahaks lihtsalt hüpata vms, adranaliin on täiega laes... muud mõtted sellel ajal ununevad lihtsalt.
aga mis siis juhtus... täna oli siis laululahingu kontsert, kus esinesid peaaegu kõik koorid. kõik oli peaaegu nii nagu stuudioski,aga nüüd oli publikut kümme korda rohkem. meie esinesime kahes osas, ja mõlema osa ajal saime vägeva aplausi osaliseks, nii nagu heleenelt kuulsin,siis meie koorile oli ikka poolehoid kõige suurem olnud, seega noh, suisapäisast natukene paremad ikka;)
Kerge ego tõus on küll nüüd.
Nüüd aga tulin just püssikast, seal oli kontserti aftekas, sai kerge õlu tehtud ja natukene lauldud. Kaua ei viitsinudki olla seal, sest see dzungliviirus niidab ikka jalust.
rohkem ei viisti kirjutada,kui miskeid küsimusi on siis küsige:P
2 kommentaari:
Konguta oli teil üsna kõvasti kannul poolehoidjate kisa poolest.
Seda oli veidike kuula jah :)
aga anonüümsed kommentaarid on alati toredad,kui see mõne aja möödudes muutub mitteananüümseks;)
Postita kommentaar