eilne kojusõit oli selle lume tõttu üsna põnev, sest teehoolduse pealt oli vist kokku hoitud ja puhast asfaltit väga näha polnudki.
aga koju sai nii varakult seetõttu tuldud, sest täna oli tarvis rääkida oma endises koolis minu erialavalikust ja niisama kah. kohtuma pidi siis aianduskooli kahe kursusega ja ühisgümnaasiumi 12nda klassiga.
Kuid kui ikka päevas kolmel korral peab rääkima samal teemal, siis ka kõige parem nali muutub juba teisel korral enda jaoks labaseks:) aga muidu oli üsna põnev näha oma kooli ja veel ERITI Sämmit, kelle pealt suu ikka kõrvuni venis...oh neid toredaid mälestusi.
hea on muidugi ka see,et selle ürituse eest sai väikse papi ka, kulub ära ikka. Nalja sai ka muidugi, aga see nali tuli endal välja venitada, või noh siis märdiga kahe peale:D Nüüd tean, mis tunne on olla õppejõud vms, see töö mind igatahes ei tõmba!
Jah ja hokit jõudsin ka täna mängima, aeti ikkagi kamp kokku. Ma jõudsin poole mängu ajal juba õndale arvamisele,et oh ei hakkagi selg valutama, aga tutkit brat, praegust väga kiireid liikutusi igatahes ei tee.
aga mida tahaks ära märkida! Vahe on ikka sees, kas käia kahe nädala jooksul üks korda mängimas või iga päev kahe nädalal, onupoeg on ikka selline äss juba hokis,et anna olla, kui ta niimoodi jätkab,siis vanad kalad peavad küll kaikad häbist nurka viskama. ja laulja on ta ka kõva, tegeleb sellega klaverimängu kõrvalt ja siis varsti läheb viljandisse konkurssile, vandus küll,et mingi tropp on ees, kes muud ei tee kui laulab oma emast õpetaja käe all ja temast ei saa kuidagi jagu. Aga eks me veel kuuleme kunagi Oliveri nime kusagil meediaväljaannetes.
ja ikka sajab lund,
aga see on ainult hea, suusatamine ei kannata vähemalt, ega muud talverõõmud ka mitte;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar