Üsna kurva meeleoluga päev tegelikult, või mina ka ei tea...igatahes, kui emale lilled antud ja magusamad asjad ka, siis tuli minna matustele ja nüüd tulebki see kurbus välja, või siis see mida mina ei tea. Ma lihtsalt ei oska vist lahkunud inimest hinnata või midagi taolist. ma ei vaju seepeale ära ja ei lange masendusse, vähemasti mitte lahkunud inimest nähes, temaga on ju tegelikult kõiks hästi,sest tema tõmbas siit ilmast minekit...aga kõige halvem on vaadata neid, kes jäävad teda leinama, siis kisub ikka meeleolu täiesti nulli, või rohkemgi veel, igatahes see vaatepilt on kõige nukram.
heh, mis nüüd tuli, kui räägitakse millega inimene hakkama on saanud ja sellest kokkuvõtev tehakse,siis palju õnne sellele,kes hakkab minu lühikokkuvõtet koostama, eks lugege läbi see blogi siin (: raske saab teil olema.
See selleks, või siis mitte, kui kiriku uksest sisse sain, siis ütlesin endamisi, "kurat, siin peab ju mütsi maha võtma" ja ma polnud üldse terve, praegugi pole. Peale kirikuskäimist, on nüüdseks nohu kindlustatud, muidu on enamvähem ok!
Ja vanaisa, ta ikka on võimekas, kui muidu suudan enamvähem olla, aga peale tema kõnet kiskus vägisi vesiseks, ta ikka suudab sõnadega mägesid nihutada.
Aga aitab sellest teemast, räägib muust ka, proov kulges minu jaoks väga mõnusalt:) kuna laulmine nagunii selle nohu tõttu hea ei olnud, siis õnneks juhtus nii,et oli vaja pilte teha ja minul kogemata just kaamera auto peal ja nii ma siis tulistama hakkasin...pildid picasas, minge vaadake.
Jajaa...neiud, palju õnne teile naistepäevaks, oli ju ilus päev, päike paistis ja puha!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar